Heli Israel 
Keila Kooli õpetaja

Käesolev kirjutis on autori subjektiivne arvamus, mis siiski toetub Õpetajate Koostöökojas arutatule. Algatusega Huvitav Kool tehakse tänuväärset tööd leidmaks võimalusi muuta õpilaste jaoks nii kool ise kui seal õpitav n-ö söödavamaks. Loomulikult pole me veel valmis minema üle Põhjamaade kogemusele, kus õpilased saavad ise valida nii õppeteema kui -meetodid. Eesti kool on läbi aegade olnud pigem drillikool, kus õpetaja õpetab ja lapsed õpivad (pähe). Meil on pikk tee käia jõudmaks õppimiseni läbi loovuse, uudishimu ja julguse katsetada uut. Meil on vaja õhinapõhist õppekava.

Huvitava Kooli algatus keskendub sellele, et õpilasel oleks koolis ja tunnis huvitav, et ta tuleks hea meelega kooli ning õpiks seal vabatahtlikult. Tore. Aga minu arvamus on (ja usun, et paljude teiste õpetajate arvamus samuti), et õpilasel on huvitav, kui õpetajal on huvitav, sest ühepoolne huvi on ikkagi kuidagi sunduslik. Seega – tunnustades igati Huvitava Kooli  ideed ja eesmärke –, keskendun siinkohal rohkem õpetajale. Sest mina usun, et heatujuline ja paindliku suhtumisega õpetaja klassi ees on üks koolirõõmu võtmetegureid. Eks me teame tänu psühholoogiale kõik, et inimestele on loomuomane peegeldada teiste tundeid, ning oleme seda klassiruumis ka näinud, kuidas üksainus pahuras meeleolus õpilane võib nässu keerata kogu hästi planeeritud tunni. Siis mõtledki, misjaoks üldse peab tundi planeerima, miks ei või aineõpetaja ise valida, mida ja kuidas ta õpetab, peaasi, et õpitulemusteni jõutaks. Ah jaa – õppekava, mida pole lootustki ettenähtud tundide mahuga läbida, eriti veel nii, et jõuaks süveneda ja lastel huvitav oleks. Aga mida me võib-olla tähele ei oska panna, on see, et õpilased peegeldavad ka meie, s.o õpetajate meeleolu. Väsinud, ületöötanud ja õppekavasse takerdunud õpetaja ei ole kindlasti kõige rõõmsam inimene.

Mida oleks vaja, et õpetaja oleks heatujuline, ergas, eksperimenteeriv ja viitsiks (loe: suudaks) õpilasi inspireerida? Maslow’ vajaduste teooria kohaselt peavad inimese põhivajadused, nagu toit, puhkus, turvalisus, tunnustus, tähelepanu olema rahuldatud, et ta tunneks end hästi ja tahaks tegeleda eneseteostusega. Palgast siinkohal rääkima ei hakka, see on üldiselt teada, et õpetaja palganumber ei ole konkurentsivõimeline, ning see omakorda on üheks põhjuseks, miks koolides nii vähe mehi töötab. Aga vaid üheks põhjuseks. Kiiresti muutuv õppekava eeldab lakkamatut kursisolekut ja aega/soovi end pidevalt täiendada ja ümber täiendada. Ajaressursist rääkides – kui palju on lisaks õpetajale ameteid, mille pidajal tuleb peale tööpäeva töötada ka vabast ajast (tööde parandamine, tundide ettevalmistamine, klassijuhatajana vanematega suhtlemine, klassiürituste korraldamine, õppekavaga kursis olemine jne). Kindlasti on, aga siiski saavad inimesed enamasti pärast tööpäeva puhata. Olen kogu oma õpetajakarjääri elanud pidevates muutustes, ei jõua veel ühest kinni hakata, kui juba tehakse see ringi. Kes ja miks teeb, ei suuda enam aru saada. Et jutt väga virisemisena ei kõlaks, siis õpetaja motivatsiooni tõstmise võimalused on ju tegelikult nii lihtsad. Järgnevalt neist lühidalt.

Motiveeriv töötasu, mis on läbinähtav ja arusaadav – selgelt paika pandud, mille eest ja kuidas tasustatakse. Tasu peaks saama ka nende tegevuste eest, mis töölepingus otseselt ei kajastu, sest kõike õppeaasta jooksul ettetulevat ei ole võimalik sügisel ette näha. No on inimesi, kel on hasarti teha rohkem, kui neilt nõutakse. Haridusministeeriumist võidakse ju öelda, et direktor otsustab, aga kas direktorid on aru saanud, mis põhimõtetel seda teha, kuidas hinnata iga õpetaja panust ja milline üldse on hea õpetaja? Paljudes Euroopa riikides tõuseb töötasu koos staažiga. Olgem ausad, kui õpetaja on aastateks kooli jäänud, siis küllap ta enamasti ka oma tööd hästi teeb. Erandeid on küll alati.

Tunnustus. Kui töötasu tagab turvalisuse, siis tunnustuse vajaduse rahuldamine annab inimesele positiivse laengu edasiseks tegutsemiseks. Kuidas meil praegu on? Mainigem vaid õpetaja ameti madalat staatust. Tallinna Ülikoolis asus sel õppeaastal eesti keele õpetajaks õppima kaks tudengit – minu meelest on see ehe õpetajastaatuse näide. Tunnustamisega alustada võiks ju oma koolist. Paljudes koolides on seda tehtudki. Tunnustada tuleks avalikult, kust muidu õpilased teavad, et paljud õpetajad tegelevad lisaks õpetamisele veel muude ja sageli huvitavate asjadega.

Koolitusvõimalused. Eelmisel õppeaastal vastasin saadetud küsitlusele oma täiendkoolituse vajadustest. Lisasin vastavasse lahtrisse ka, et olen ise valmis praktilisi koolitusi läbi viima. Tagasisidet pole senini saanud. Õpetajate täiendkoolitusi korraldavad uue mudeli järgi kõrgkoolid, kelle koolituspakkumised minugi postkasti potsatavad. Senini ei ole ma leidnud enesele ühtegi sobivat, s.t olen, aga siis lähemalt lugedes selgub, et ma ei kuulu sihtrühma või on koolitus (järjekordselt) teoreetiline. Tegevõpetaja vajab eranditult praktilisi (täiend) koolitusi. Ja nii käimegi end täiendamas sageli vaid tundide kogumise pärast, sest keegi ei tea, kas need 160 tundi viie õppeaasta kohta jäävad kehtima või mitte. Koolis jälgitakse väga, kes ja kuhu koolitusele saata, sest raha on vähe. Kardan, et nagu paljude muudegi asjadega, läheb ka õpetajate täiendkoolitustega samuti nagu lapsepõlveaegses Heljo Männi raamatus „Miks sa vaikid?” – probleem tõstetakse üles, hoitakse, kuni kõigi käed ära väsivad, siis kukub probleem maha ja see unustatakse.

Koolides õpib palju hariduslike erivajadustega õpilasi. Olen osalenud kolmel suuremal koolitusel ja kuulnud peamiselt seda, mida juba tean. Aga kuidas HEV-last tavakoolis reaalselt õpetada – ikkagi ei tea, õigemini avastan jalgratast. Loen pakutavate koolituste sisu nagu sobiks, aga teemaks jälle õpiraskustega lapsed nooremates klassides. Suurem probleem on praegu laste käitumishäired. Diagnoosidega lapsed, keskendumisraskusega lapsed, hüperaktiivsed lapsed – neid on koolides järjest rohkem. Aga lapsi on klassis 24–26 ja kõigi nendeni on vaja õpetajal jõuda.

Kus on lahendused? Need on olemas.

1. Küsigem õpetajatelt ja kuulakem siis hoolega, mida nemad tahaksid, kuidas nemad toimivat ja huvitavat kooli näevad. Õpetajad kuuluvad suuresti aineühendustesse. Neist aineühendustest on kujunenud aineühendusteülene Õpetajate Koostöökoda, kelle seminaridel on ka ühiste koolituste võimalusi arutatud ja leitud. Nii saaksid samal koolitusel osaleda erinevate sihtgruppide liikmed ning see läheks rohkem asja ette.

2. Kõikvõimalike koolituste ühtne andmebaas. Kõikide koolitajate lehtedel ei jõua sorida. Aega ja energiat hoiaks kokku, kui leiaks kõik teemade kaupa ühelt veebilehelt.

3. Ümberõppe võimalused on olemas, aga mitte alati. Näiteks ei ole tegevõpetajal võimalik õppida kaug- ega sessioonõppes eesti keele õpetajaks. See on võimalik vaid päevaõppes. Samas oleks ilmselt küllalt näiteks klassiõpetajaid, kes omandaksid töö käigus lisaerialana just eesti keele õpetaja kutse. Ajalooõpetajaks muide saab nii õppida.

4. Võtkem rohkem eeskuju Noored Kooli programmist, neil on projektid, säravad silmad ja teistsugune õppemetoodika. Mina olen käinud nende noorte tunde jälgimas puhtalt spikerdamise eesmärgil. Neis tundides on tõesti huvitav. Enam saaks kasutada ka Tagasi Kooli süsteemi. Sealt leiab huvitavaid esinejaid ja teemakäsitlusi, kui on üleliigset aega nende andmebaasis otsimiseks.

5. Õpetajakoolituse sisu ja väljund pole atraktiivne. Paljudes riikides Euroopas, sh Soomes, saavad õpetajaks õppida vaid parimad. Muidugi, see eeldab õpetajakutse staatuse tõstmist. Praegu puudub õpetajaks õppimisel konkurss ja jääb vale mulje, et sinna lähevad need, kes mujale ei saa.

6. Rohkem meeskonnatööd ja lõimimist nii koolis sees kui aineti. Mõni aasta tagasi, kui Õpetajate Koostöökoda loodi, oli just ainetevahelise lõimingu suurendamine üks selle eesmärke.

7. Rohkem loovust ja vähem programmi mahtu. Valemid peaks tänapäevasel infoajastul oskama üles leida, mitte neid pähe õppima. Kui õpilane leiab vastuse omamoodi, siis on see tore ja ta võiks oma mõtteid teistegagi jagada.

8. Kujundav hindamine. Nn jooksvast hindamisest võiks pikapeale üldse loobuda, panustada rohkem kujundavale hindamisele ja lõpphindamisele. Algul tundub hinnangute ning tagasiside andmine väga töömahukas, aga tegelikult see nii pole. küll aga on õpilastel vähem negatiivseid ja rohkem positiivseid tundeid ning suurem õpihimu.

9. Toetav personal klassiruumis, näiteks abiõpetaja näol. Ja seda ka vanemates ning tavaklassides, mitte ainult nooremates õpiraskustega õpilaste klassides Kus on siis õpilase ja õpetaja koolirõõm? Mis on olulisem, kas hinded, edu, koolide edetabelid eksamitulemuste põhjal või toimetulek, vähem stressi, julgus katsetada ja vastu vaielda? Tõepoolest, muutkem koolid huvitavamaks, nii õpilasele kui õpetajale.

Lugupeetud õpetajad!

Põhikooli riikliku õppekava ainevaldkonnakavade tööversioonide teemalisel infopäeval arutasime aineliitude esindajate ja maavalitsuste haridusspetsialistidega olulisemaid aspekte seoses ainevaldkonnakavade korrigeerimisega. Infopäeval leppisime kokku, et tagasiside ainevaldkondades tehtud muudatuste kohta saadavad aineliidud haridus- ja teadusministeeriumisse 31.jaanuariks. Maavalitsustel palume aidata kaasa, et käesolev info jõuaks õpetajateni ja nende tagasiside maakondlike ainesektsioonide kaudu aineliitudeni.

Põhikooli riikliku õppekava ainevaldkonnakavade korrigeerimise eesmärk on

• tuua aineõpetuses selgemalt esile õppekava üldosa põhimõtted – loovus, professionaalsus, lõiming, ainevaldkondlikkus, õpilase arengu toetamine;
• toetada õpetajaid ainevaldkonnakavade mõtestamisel ja rakendamisel;
• vähendada õppimis- ja õpetamiskoormust.

Muudatusettepanekutega ei kaasne õppeprotsessi põhimõtteline ümberkorraldamine – tegemist on korrigeeritud, mitte uute ainevaldkonna­kavadega. Muudatusettepanekud toovad kaasa ainevaldkonna mahu vähendamise tinglikult 25% ulatuses – edasine õppemahu kujundamine sõltub kooli õppekavas sätestatust, õpetaja töö planeerimisest, metoodika valikust, õpetamise ja kasvatuse ellu viimisest.

Muudatusettepanekud

Valdkonnakavade üldsätetes:

1. on oodatavad oskused, teadmised ja pädevused, mis esitatakse põhikooli lõpetajale, kirjeldatud eakohasemalt ning erinevad ootustest gümnaasiumi lõpetajale;
2. rõhutatud on valdkondlikkuse põhimõtet lõimingu ja läbivate teemade rakendamiseks, üldpädevuste kujundamiseks;
3. rõhutatud on õpetaja professionaalset vabadust otsustada lõimingu ja läbivate teemade rakendamise võimaluste üle aineõppes;
4. on väljendatud õpetaja professionaalne õigus teha valikuid õppesisu käsitlemisel
   1. – arvestusega, et taotletavad õpitulemused on saavutatud ning üld- ja valdkondlikud pädevused kujundatud,
   2. – lähtuvalt õpilaste eelnevatest teadmistest-oskustest, võimetest ja huvidest;
5.  rõhutatud on üldosas kirjeldatud paindlikkust kasutada tunni- ja koolivälist õpet ning võimalusi korraldada õppetegevust väljaspool kooli ruume ning virtuaalses õppekeskkonnas;
6. ühtlustatud on nõuded valdkonna õppeainetes õppetegevuse korraldamisel ja mitmekesistamisel, hindamisel ning füüsilise õppekeskkonna tagamisel;
7. struktuur on ühtlustatud, tekst selgekeelsem ning on likvideeritud tekstis esinevad ebaotstarbekad kordused;
8. ainevaldkonnakavad on kokku mahult vähenenud ca 1/3 võrra  ja on õpetajale hõlpsamad kasutada.

Ainekavades:

1. õppeainete õppe- ja kasvatuseesmärgid on sõnastatud õpilaste ea kohasemalt, ootusi põhikooli lõpetajale on vähendatud, sh arvestades ainete eripära;
2. määratletud on olulisimad õpitulemused (teadmised ja oskused),
   1. -mis toetavad kirjeldatud üld- ja valdkonnapädevuste saavutamist ning
   2. -millest lähtutakse õpitulemuste välishindamise tasemetöid ja ühtlustatud eksamitöid koostades;
3. täpsustatud on võimalused paikkondliku eripäraga arvestamiseks;
4. õpitulemustes ja õppesisus on tehtud aineti erineva osakaaluga väljajätteid ning osades ainetes on liidetud teemasid, mille õpitulemused on sisuliselt kattuvad;
5. I kooliastme eesti keele ja tööõpetuse ainekavade ülesehitust on muudetud nii, et õpetamise fookuses on õpilase oskuste kujundamine, mitte õpetatavate teemade läbimine;
6. õppesisus on täpsustatud kasutatavate teemade/ osaoskuste sõnastust, millest peavad lähtuma õppematerjalide koostajad, õpikute autorid.

Õppekavade rakendamise sihid 2013-2015:

• Tuua õppeainete õppesisus ja õpitulemustes esile olulisim, mille läbimine tagab eeldused üld- ja ainealaste pädevuste kujundamiseks ning õpitulemuste omandamiseks ja ainevaldkondade lõimimiseks.
• Julgustada õpetajaid professionaalselt käsitlema riiklike õppekavade ainevaldkondades esitatud  aine- ja üldpädevusi, õppesisu ja õpitulemusi.
• Siduda enam õppekava üldosa ja ainevaldkondade kavad.
• Motiveerida õpetajaid senisest enam kasutama lõimingu võimalusi ja läbivaid teemasid ning võimalusi korraldada õppetegevust väljaspool kooli ruume ning virtuaalses õppekeskkonnas.
• Täpsustada kooli õppekava koostamise aluseid ja ülesehitust ning sisu lähtuvalt kooli eripärast ja omanäolisusest.

Haridus- ja Teadusministeeriumi ootused aineliitudele ja maavalitsuste abil maakondlikele ainesektsioonidele aruteludeks ja tagasisideks ainevaldkonnakavade tööversioonide kohta:

• esitada tagasiside aineteüleselt ja valdkonnapõhiselt, st keskendada tähelepanu lisaks õpetatava aine kavale ka ainevaldkonnakava üldsätetele ja valdkonna teiste ainete kavadele;
• tuua esile ja põhjendada 3-5 asjaolu, mille poolest korrigeeritud versioon on toetab õpetajat õppimist soodustava ja motiveeriva õpikeskkonna loomisel ja seondub põhikooli riikliku õppekava ideoloogiaga (valdkondlikkus, aineteülesus, väljundipõhisus, õppijakesksus);
• tuua esile ja põhjendada 3-5 olulisemat muudatust/ täpsustust, mida peate vajalikuks tööversiooni lisada, tööversioonist välja jätta;
• väljendada, kas korrigeeritud kujul ainevaldkonnakavad on rakendatavad koolides alates 01.septembrist 2014.

Püüame koos luua õppekava, mis toetab õpetajat ja et riikliku õppekava korrigeeritud tööversioon annab õpetajale rohkem professionaalset vabadust tundide läbiviimisel ning võimaluse teha õpilastele kasulikke pedagoogilisi valikuid.

Lugupidamisega

Pille Liblik
Asejuhataja (õppekavad)
Üldharidusosakond
Haridus- ja teadusministeerium
7 354 018
pille.liblik@hm.ee